Mitte-Midagi-Tegemise tripil

Nii ma siis läksin – Piemontesse , AlpiAngel Puhkemajja, tripile, kus ametlik programm oli:

“Mitte Midagi Tegemine.”
Ainult igapäevaselt ruttav  inimene saab aru, kui luksuslik see tegelikult kõlab.

1. päev – mina ja vaikus (võitlus algab)

Esimese hommiku ärkasin ja…
mitte keegi ei küsinud midagi.
mitte keegi ei vajanud midagi.
mitte keegi ei küsinud: “Mis me täna teeme?”

Olin korraks segaduses.
Tundsin tungi midagi teha, sest mu sisemine projektijuht pole kunagi puhkust saanud.
Aga siis tuli perenaine, pani mu ette cappuccino ja ütles:
“Ära tee täna midagi. Alusta sellega, et hingad.”

Ja ausalt… ma hingasin. Kuni hakkas meeldima.

Piemonte loodus — ideaalne koht, kus midagi mitte teha

Teisel päeval läksin terrassile, istusin maha ja avastasin asja, mida ma pole aastaid näinud:
minu enda mõtted, ilma reklaamipausideta.
Päike paistis.
Linnud tegid oma asja.
Ja mina… tegin täpselt sama.
Mitte midagi.

Kummalisel kombel tundus see korraga palju produktiivsem kui kõik mu töö deadlined kokku.

Toit, mis pani mind kahtlustama, et ma olen terve elu valesti söönud

Kuigi reis lubas mitte midagi teha, ei maininud keegi, et söögiga tuleb siiski arvestada.
Itaallane ei lase sul “mitte midagi süüa”.

Kohalik juust, prosciutto, värsked köögiviljad, maitsvad pastaroad…
See kõik oli nii hea, et ma olin vaikselt tänulik, et keegi ei näinud, kuidas ma iga roa juures õndsalt oigasin.
Keskea rõõmud, eksole.

Mitte-midagi tegemise kunsti järgmine tase: mikro-matk

Kolmandal päeval sain aru, et natuke liikumist ei loe “tegemiseks”, kui sa teed seda aeglaselt.
Nii et ma tegin väikese jalutuskäigu – tempo oli umbes selline, millega oleks hakkama saanud ka mitte kõige nooremas eas pensionär:)

Aga Piemontes on see täpselt õige viis.

Mäed. Vaated.
Isegi mu põlved ütlesid: “Tubli töö, see oli meile sobiv.”

Kõige suurem üllatus: ma hakkasin päriselt puhkama

Neljas päev möödus nii kiiresti, et mul tekkis tunne, et aeg ise hakkas aeglasemalt tiksuma.
Ma magasin hästi.
Ma naersin palju.
Ma rääkisin kohalikega… ja nad naeratasid nii siiralt, et unustasin ära, kui palju mul Eestis tegemata asju ootab.

Mina, kes tuli kohale pinges ja väsinuna, muutus inimeseks, kelle näol oli lõpuks see müstiline “rahulolev puhkusenaeratus”.

 Miks pagana pärast ei teinud ma seda varem?

Kui viimasel päeval kohvrit pakkisin (väga aeglaselt, sest midagi ju ei tohi teha), avastasin, et ma olin saanud tagasi midagi palju olulisemat kui kerge päevituse:

• mu pea oli tühi… heas mõttes

• mu hingamine oli taas normaalne, mitte sprint

• mu õlad olid alla vajunud -esimest korda kümne aasta jooksul

• ja mul oli uus oskus: mitte midagi tegemine ilma süütundeta

See reis ei olnud lihtsalt puhkus.
See oli hooldus.
Nagu hooldus minu versioonile 2.0-le, kes poleks ise iial uuendust käima pannud.

Kui sa oled keskealine, siis see reis on sulle. Punkt.

See ei ole “laisklemine”.
See ei ole “molutamine”.
See on professionaalne taastumine.
Iga inimene,  kellel on olnud vähemalt kolm “olen veidi väsinud” aastat järjest, väärib sellist pausi.

Mina sain enda versiooni tagasi.
Natuke targema.
Natuke rahulikuma.
Natuke aeglasema -aga parem aeglane kui stressis!

Ja ma ütlen ausalt:
ma teen seda uuesti.
Kui vaja, siis igal aastal.
Sest mitte midagi teha on vahel kõige parem asi, mida enda heaks saab teha.

Benvenuti Piemonte’s, AlpiAngel Puhkemajas.
Siin taastub teie rahu… isegi siis, kui te seda ise ei plaani.