Reisikiri: Trekking & Disco 50+

Autor: Teie reisijuht, Angela  (57, aga hingelt 27)

1. päev – Tere tulemast Itaaliasse  ( Milano, vein ja väike paanika hetk pagasilindil)

Kohtume Milano Malpensa lennujaamas – mina oma kollase “AlpiAngel” sildiga ja teie kerge närvilisusega, kas pagas ikka jõudis kohale. Jõudis! Noh, peaaegu kõigil. Ainult Hillaril tuli kohver ringile viimasena ja andis närvidele paraja sauna.

Transfeer Alpide suunas kulgeb naeru, veinijuttude ja „mis riideid peaks homme matkale selga panema“ aruteludega. 

Saabume AlpiAngel puhkemajja– see on koht, kus aknast paistab rohkem kohalikku külaelu kui inimesi ja kus igas toas on padjad, mis kutsuvad „pikali viskama ja elu üle järele mõtlema“.

Õhtusöögil sööme perenaise valmistatud maitsvaid roogi ja joome esimese klaasi kohalikku veini. “Kas see on juba see veinimõisa külastus?” küsib keegi. Ei veel. Aga hea algus!

2. päev – Kerged jalutuskäigud ja kerged lõunasöögid (pluss raske naer tänu reisijuhi kukkumisele)

Alustame rahulikult – mõnus hommikune matk kohaliku küla ümbruses, kitsede, iidsete kivimajade ja igavesti naeratavate kohalikega. Ühel hetkel libastun kruusal ja maandun tagumikule. Keegi ei jõua muretsedagi, kui juba naerame kõik nii, et kohalik koer tuleb vaatama, mis siin toimub.

Päeva lõpuks oleme kõik õnnelikud, et tossud sisse kantud ja lihased kergelt venitatud. 

“Kui homme kõrgemale lähme, siis peab küll kaks klaasi veini võtma,” ütleb Tiina. Ja võtabki. Saluti!

3. päev – Veinimõis, viinamarjad ja vestlused, mida homme enam ei mäleta

Täna külastame kohalikku veinimõisa. Õpime viinamarjasortidest ja sellest, et „terroir“ ei ole mitte uus moebränd, vaid mullatüüp. Maitseme valget, mulli , punast ja midagi vahepealset.

Selle päeva lõpuks oleme veendunud, et see piirkond toodab parimat veini maailmas (või vähemalt meie elus). Ja no mis nende viinamarjade nimetus küll oli- läheb veela ega, et see kõik meelde jääks.

Õhtul tagasi Puhkemajas arutame, kas homme matkale minnes peaks korgitserit kaasa võtma. No vähemalt igaks juhuks.

4. päev – Suur matk! 3200 meetrit ja peaaegu tippmodellide fotosessioon

Täna on see päev – tõuseme kõrgemale kui mõni meie vererõhk. Matk viib meid 3200 meetri kõrgusele. Alguses sosistame: “Kas me ikka jaksame?” Lõpus karjume: “Kas keegi teeb minust pildi, mu nägu on ju täiesti alpinistilik!”

Ühes kohvikus seal kõrgel, joome šokolaadi ja sööme kohalikke juuste, millele saaks vabalt mälestussamba püstitada. 

Päeva lõpuks on tunne, et võiks ka Everestile minna. Ainult et seal pole nii head pastat.

5. päev – Puhkepäev? Noh, rohkem nagu süüa-teha-ja-naerda päev

Täna ei matka. Selle asemel keerame varrukad üles ja läheme perenaise kööki – aeg on kokata nagu itaallased (ehk: palju kätega vehkida ja öelda “mamma mia!”). Valmistame pasta bologneset, tiramisud ja arutame, kas “al dente” tähendab “peaaegu valmis” või “unustasime pliidi välja lülitada”.

Õhtul tunneme uhkust – ja kõhud on nagu Itaalia piimapuhvetid. Keegi soovitab, et me võiks järgmisel aastal tulla lihtsalt “Maitseelamused & Karaoke 50+” reisile.

6. päev – Kultuuripäev, kus avastame rohkem kui Google teab

Külastame lähedal asuvat ajaloolist linna, mille nimi kõlab nagu ooperi pealkiri. Saame teada, kes ehitas kloostri, miks kellatorn on viltu ja kui kaua saab üks itaallane rääkida juustu ajaloost.

Poes müüakse suveniire, mida keegi ei vaja, aga kõik tahavad. 

Tagasiteel arutame, kas mõni meist võiks giiditööle jääda – kõik teavad nüüd vähemalt kolme sorti kohalikku mägede juustu ja oskavad vahet teha freskol ja friteeritud kalal. 

7. päev – DISKO! Tähtede all, puusad lahti ja hing noor

Õhtu, mida kõik ootasid – tantsuõhtu kohaliku DJ’ga! Kõlab tuttav Adriano Celentano lugu ja  isegi mõni lugu, mille kohta ütlesid: “Appi, see oli mu lemmiklugu aastal ’84!”

Kõik tantsivad. Isegi need, kes ütlesid: “Mina küll tantsima ei hakka.” 

Järsku on keegi paljajalu, keegi teeb seitsmekümnendate pöörde ja DJ hõikab mikrisse meie grupi nime. Diskopall keerleb, meie keerleme. Elu keerleb. Ja kõik on nii pagana hästi.

8. päev – Hüvasti, aga mitte igaveseks

Hommikusöögil kallistused, natuke vesised silmad ja palju lubadusi tagasi tulla. 

Hillar ütleb: “Mul on kodus üks diskomuna keldris, nüüd ma panen selle taas üles.” Me kõik naerame, aga sisimas teame – see nädal oli rohkem kui reis. 

See oli meeldetuletus, et elu on tantsimiseks. Ka mägedes.

Kas sina oled valmis matkama, kokkama ja puusasid liigutama? Liitu meie järgmise “Trekking & Disco 50+” seltskonnaga!

👉 2026. aasta kuupäevad on juba väljas!
Broneeri varakult, enne kui Hillar jälle kõik kohad kinni paneb!
👉 Vaata pakkumist siit